The ticket inspector handed the tic

The ticket inspector handed the ticket back to Dora with a nod of his head and continued on his way down the train. He was a handsome young man? Dora thought, and he reminded her a little of her husband when he had been the same age. She smiled a little at the thought as she watched the coutryside roll past the window of the train. She was now 84 and although she regularly forgot things that other people found so easy to remember, like where she had put her glasses, that March day when she and Ralph had got married stood out clearly in her mind. They hadn’t known each other long, and relatives had tried to advise Dora against it, but they had known it was the right thing to do. They quickly found a house to buy and the wedding was organized in a couple of days. Dora was grateful for the forty happy years they had had together. The sound of someone sniffing brought Dora's attention back to her surroundings. Sitting opposite her in the carriage was a woman, who Dora estimated to be in her early thirties. She looked up at Dora, who realised that the woman would welcome conversation. Dora pulled a tissue from her bag and passed it over. 'What's his name?' Dora asked with a friendly smile. The woman wiped her eyes with the tissue. 'Michael. He's just got a new job ... ' the woman began, then laughed a little. 'How did you know?' 'I wasn't always old, you know/ Dora said and looked more closely at the woman. She was smartly dressed, although her clothes weren't new. Clearly she had had money in the past but now couldn't afford luxuries. Dora noticed that she had brought her own sandwiches on the journey, rather than spend money on the train. She had the air of someone who is educated but who has never had much luck at turning that education into money. Dora knew what it was like to keep up appearances on a small income and her heart went out to her fellow traveller. 'Tell me about it,' she said. For the next half an hour, the woman, whose name turned out to be Sandra, told her story. Dora listened. The details of the relationship escaped her and Sandra mentioned people without explaining who they were, but Dora knew it wasn't important. Sandra wasn't looking for solutions from Dora. The only thing that mattered was that she gave Sandra a shoulder to cry on and a sympathetic ear. She nodded in all the right places and by the time the train pulled in at the next station, Sandra seemed a lot happier. Sandra looked up and cried, 'Oh, this is my stop!' She grabbed her bags, thanked Dora for listening and hurried off the train. Dora sat back and closed her eyes. A feeling of sadness came over her for a moment. Listening to Sandra talk had been what she imagined being a grandmother was like. It would have been nice to have had children and watch their children grow up. Still, it wasn't to be and she and Ralph had spent many happy years travelling the world. She opened her eyes and looked out onto the platform as the train pulled away. Sandra was looking up at the train window and waving at her. Dora waved back and smiled, watching over her shoulder as the train station got smaller and smaller. She turned back to see a teenage girl standing beside her seat. She had a suitcase in one hand and the make-up around her eyes had run as if she had been crying. She looked exhausted. 'Excuse me,' she said in a quiet voice. 'Is anyone sitting here?' She pointed to the seat where Sandra had been sitting. 'No, my dear. Sit down,' said Dora, and began to reach into her bag for a tissue. It's going to be one of those days, she thought to herself.

Результаты (эстонский) 1:

Pilet inspektor andis pileti tagasi Dora tukkuma peas ja jätkas oma teed rongi ette. Ta oli ilus noormees? Dora mõelnud ja ta meenutas teda veidi oma abikaasa, kui ta oli samas vanuses. Ta naeratas veidi mõelnud, nagu ta vaatasin viimase rongi akna rulli coutryside. Ta oli nüüd 84 ja kuigi ta regulaarselt unustasin asju, mida teised inimesed leida nii lihtsalt meelde, nagu kus ta oli pannud oma prille, mis märtsis päev millal ta ja Ralph oli abiellus selgelt silma paistnud teda meeles. Nad ei tundnud üksteist kaua, ja sugulased olid püüdnud Dora soovita aga nad oleksid teadnud, et see oli õige tegu. Nad kiiresti leida maja osta ja pulmas organiseeriti paari päeva jooksul. Dora olin tänulik nad tahaks koos neljakümne õnnelik aasta. Hea, et keegi nuusutamisel tõi Dora's tähelepanu tagasi oma ümbrust. Istungi tema vastas autoveo oli naine, kes Dora hinnanguliselt oma varajase kolmekümnendates. Ta vaatas Dora, kes aru, et naine sooviks vestlus. Dora tõmbas koe oma kott ja möödas üle. "Mis on tema nimi?" Dora küsis sõbralik naeratus. Naine pühkida oma silmad koest. "Michael. Ta sai just uue töökoha... "naine hakkas siis naerma vähe. "Kuidas sa tead?" "Ma ei olnud alati vana, sa tead / Dora ütles ja täpsemalt tutvunud naine. Ta oli uhkelt riides, kuigi tema riideid ei olnud uus. Selgelt ta oli olnud raha varem, kuid nüüd ei saa endale lubada luksust. Dora märkasin, et ta tõi oma võileivad sõidu ajal, mitte kulutada raha rong. Ta oli keegi, kes on haritud, kuid kes ei ole kunagi olnud palju õnne keerates et haridus Money õhku. Dora teadis, mis see oli, meeldib käia esinemised väikese sissetulekuga ja oma kaaskodanike reisija läks oma südames. "Ütle mulle midagi," ütles ta. Järgmine pool tundi, naine, kelle nimel osutus Sandra, ütles tema lugu. Dora kuulanud. Seotud suhte detaile pääses teda ja Sandra mainitud inimesed selgitamata, kes olid nad aga Dora teadsin, et see ei olnud oluline. Sandra ei otsinud lahendusi alates Dora. Ainuke asi, mida olulised oli, et ta andis Sandra õla nutma kohta ja mõistvalt kõrva. Ta noogutas õiges kohas ja järgmisel jaamas tõmmatakse rongi ajaks Sandra tundus palju õnnelikumaks. Sandra vaatas ja hüüdis: "Oh, see on minu peatus!" Ta haaras oma kotid, tänas Dora kuulates ja kiiruga rongi. Dora sirgu ja sulges tema silmad. Kurbuse tunne tuli üle teda korraks. Sandra juttu kuulates oli ta kujutlenud Vanaemaks oli nagu. Oleks olnud tore on olnud lapsed ja vaadata oma lapsi kasvatada. Ikka, see ei olnud võimalik ja ta ja Ralph veetis palju õnnelik aastat reisivad maailmas. Ta avas oma silmad ja vaatas läbi platvorm rongi peale tõmmatakse ära. Sandra train akent vaadates ja viipab teda. Dora lokkis tagasi ja naeratas, vaadates üle tema õla raudteejaama tulid väiksemateks ja väiksemateks. Ta pöördus tagasi näha teismeline tüdruk seisab kõrval oma istmel. Ta oli kohver ühe käe ja make-up ümber tema silmis oli kulgema, kui ta oli nutt. Ta vaatas ammendatud. "Vabandage," ütles ta vaikse häälega. "On keegi istub siin?" Ta viitas kui Sandra oli istunud istmele. "Ei, mu kallis. Istu maha, "ütles Dora ja hakkas jõudma oma kotti koe. See saab olla üks neid päevi, ta arvas et enda.

Результаты (эстонский) 2:

Pilet inspektor andis pileti tagasi Dora koos tukkuma oma peaga ja jätkas oma teed mööda rong. Ta oli ilus noor mees? Dora arvasin, ja ta meenutas oma väike abikaasa, kui ta oli sama vana. Ta naeratas veidi mõtte juures, kui ta jälgis coutryside roll viimase aknas rongi. Ta oli nüüd 84 ja kuigi ta regulaarselt unustasin asju, mida teised inimesed leidsid nii lihtne meeles pidada, nagu kus ta oli pannud tema prillid, et märtsis päeval, kui tema ja Ralph oli abiellus paistis silma selgelt meelt. Nad ei tundnud üksteist kaua ja sugulased olid püüdnud nõu Dora vastu, kuid nad olid tuntud see oli õige asi, mida teha. Nad leidsid kiirelt maja osta ja pulmad korraldati paar päeva. Dora oli tänulik nelikümmend õnnelik aasta, kui oldi koos. Sound keegi nuusutamisel tõi Dora tähelepanu tagasi oma ümbrust. Istuvad vastupidine teda vedu oli naine, kes Dora hinnanguliselt tema varajase kolmekümnendates. Ta vaatas üles Dora, kes mõistis, et naine sooviks vestlus. Dora tõmmatakse koe oma kotti ja andis selle üle. "Mis ta nimi on?" Dora küsis sõbralik naeratus. Naine pühkis oma silmi kude. "Michael. Ta sai just uue töökoha ... "naine hakkas, siis naeris väike. "Kuidas sa tead?" "Ma ei olnud alati vana, sa tead / Dora ütles ja täpsemalt tutvunud naine. Ta oli uhkelt riides, kuigi tema riided ei olnud uus. Ilmselgelt ta oli raha varem, kuid nüüd ei saa endale lubada luksust. Dora märganud, et ta oli toonud tema enda võileibu sõidu, mitte kulutada raha rongis. Ta oli õhus keegi, kes on haritud, kuid kes ei ole kunagi olnud palju õnne keerates, et haridus rahaks. Dora teadis, mis tunne oli kursis esinemised väikese sissetulekuga ja tema süda läks tema kaasreisija. "Räägi mulle sellest," ütles ta. Järgmise poole tunni naine, kelle nimi osutus Sandra rääkis oma loo. Dora kuulanud. Üksikasjad suhe pääsenud tema ja Sandra mainitud inimesed, selgitamata, kes nad olid, kuid Dora teadis, et see ei ole oluline. Sandra ei otsinud lahendusi Dora. Ainuke asi, mis ei olnud oluline, et ta andis Sandra õla nutta ja mõistvalt kõrva. Ta noogutas kõik õiges kohas ja selleks ajaks rongi tõmmatakse järgmisel jaama Sandra tundus palju õnnelikumad. Sandra vaatas üles ja hüüdis: "Oh, see on minu peatus!" Ta haaras oma kotid, tänas Dora kuulata ja kiirustas rongilt maha. Dora sirgu ja sulges silmad. Kurvameelsus tuli üle tema hetk. Kuulates Sandra rääkida olnud, mida ta ette kujutada on vanaema oli. Oleks olnud tore olnud lapsi ja vaadata oma lapsed kasvavad. Siiski ei olnud võimalik ja ta ja Ralph veetnud palju õnnelik aastat reisivad maailmas. Ta avas oma silmad ja vaatas välja perroonile kui rong tõmmati. Sandra otsisin üles rongi akna ja viipab teda. Dora lehvitas tagasi ja naeratas, vaadates üle õla nagu rongijaama sai väiksemaid. Ta pöördus tagasi, et näha teismeline tüdruk seisab tema kõrval istet. Tal oli kohver ühes käes ja make-up ümber tema silmad olid jooksnud nagu siis, kui ta oli nutt. Ta vaatas ammendatud. "Vabandage," ütles ta vaikselt. "Kas keegi istub siin?" Ta märkis, et iste, kus Sandra istunud. "Ei, mu kallis. Istu, "ütles Dora ja hakkas kätt tema kott kude. See saab olema üks nendest päevadest, mõtles ta endamisi.